LUGUSID KRIISIST. Veereostus Tartu külje all
Imre Kaas, 12.01.2026
Kujutage ette, et teie korraldada on kriisikommunikatsioon olukorras, kus ühes piirkonnas haigestuvad korraga sajad inimesed. Nad oksendavad, neil on kõhuvalu, palavik ja üldine nõrkus.
Sotsiaalmeedia gruppides levib info välgukiirusel, jagatakse erinevaid versioone ja spekulatsioone, mis võib haigestumisi põhjustada. Keegi kirjutab, et joogivesi lõhnab imelikult ja vahutab. Kohaliku veevärgi esindajad aga kinnitavad, et joogivesi on puhas ja vastab nõuetele, mingeid vahejuhtumeid pole torustikuga esinenud.
Mida teeksite? Kas saadaksite avalikkusele hoiatuse joogivee võimaliku reostumise kohta? Justkui võiks, aga polegi nii lihtne! Kui Kuressaares oli sarnane lugu massilise haigestumisega, oli teada võimalik reostumise hetk ja koht (torude purunemine) ning veeproovidest tuvastatud kõrge reostusnäit. Praegusel juhul näitas aga veeettevõtja labor, et kõik näitajad olid normi piires. Polnud ka ühtegi leket ega muud probleemi torustikuga. Ettevõte oli kindel, et haigestumine pole joogivee tarvitamisega seotud.
Loomulikult algab sel hetkel ekspertasutuse ehk Terviseameti eestvedamisel epidemioloogiline uuring, aga see võtab aega, sest see on rajatud haigestunute küsitlemisele, veeproovide võtmisele ja võimalike ühiste nimetajate otsimisele. Kindel on ainult see, et kui ühes väikeses piirkonnas korraga sajad inimesed haigestuvad, ei ole tegemist tavapärase haigestumisega, mida saaks selgitada hooajaliste viirushaigustega. Sellised haigused levivad reeglina inimeselt inimesele ja sellist massilist ühekorraga haigestumist viiruste puhul tavaliselt ei teki.
Kommunikatsioonijuhi jaoks on tegemist pingelise hetkega, sest ajakirjanikud juba helistavad ja nõuavad selgitusi. Sel hetkel pole enam asjakohane öelda, et meil pole haigestumise kohta infot. Kui sotsiaalmeedias kirjutatakse, jõuab see hetke pärast suurde meediasse. Niisiis tuleb anda sõnum – haigestumise põhjuste selgitamisega tegeletakse, kirjeldada, mida selle nimel tehakse, kui palju on haigestunuid ja millised on võimalikud haigestumise põhjused. Vaikust ei tohi sellisel hetkel tekkida, sest see on igas kriisis kõige kurjakuulutavam, kui teadmatusel lastakse süveneda. Ja seejärel peab ekspertasutus 24/7 tööle asuma, sest kui inimesed massiliselt haigestuvad, võib see olukord jätkuda, kuni haiguse allikas pole likvideeritud.
Siinkohal võib aegrida edasi kerida, kuniks uuringu käigus välistati üksteise järel nii võimalikud ühisüritused nagu peod ja sünnipäevad, toidutekkeline mürgistus mingist tootest ja perekondlikud haigestumised lasteaedade-koolide kaudu. Ainsaks ühiseks nimetajaks jäi lõpuks ikkagi joogivesi. Aga veevärgi juhid olid kindlad: „Ei, ei ja veelkord ei. Ei saa olla veest! Igal pool on nullirida!“
Kui Terviseameti laborist tulid esimesed proovide vastused, mis tuvastasid siiski väga nõrka võimalikku saastumist, ei andnud ka see veel täit kinnitust. Tekkis hoopis uus probleem, kus süvenes usaldamatus veevärgi, kohaliku omavalitsuse esindajate ja riigiameti vahel. Kas Terviseameti proovivõtjad on ikka pädevad? Kas proovid võeti nö õigest kohast? Miks veevärgi proove ei usaldata? Kes vastutab selle eest, et veevärgi maine saab rikutud, kui riigiameti proovid avalikuks tehakse?
Need veevärgi, KOV-i ja Terviseameti ühiskoosolekud olid väga tulised, sest epidemioloogilise uuringu tulemusi ei usutud, kaheldi ameti ekspertide järelduste vettpidavuses ning prooviti eksperte ümber veenda, et tegemist on lihtsalt tavapärase haigestumisega. Riigiamet pidi seal ennast väga tugevalt kehtestama, kuid kommunikatsioonist ning kokkulepetest peeti üldjoontes kinni. Nii jõudiski viimaks avalikkuseni hoiatus võimaliku joogivee saastumise kohta ning soovitus joogivett enne tarvitamist keeta. See oli esimene käegakatsutav selgitus elanikele, mis võib olla nende haigestumise põhjus.
Hoiatusele järgnes taustal suur rahulolematus kohaliku võimu ja veevärgi poolt ning katsed riigi kommunikatsiooni mõjutada, mis tegi selle korraldamise üsna ebameeldivaks. Näiteks helistas veeettevõtjate liidu juht ning küsis, kes vastutab valdkonna mainekahju eest, mida selle hoiatusega tekitati. Sisuliselt soovitas ta avalikkuse ees vabandada ja öelda, et joogiveega tegelikult probleeme pole (sest veevärgi juht talle seda kinnitas). „Te reageerite tugevalt üle!“ oli tema peamine sõnum isegi pärast mitmekordseid selgitusi, et tegemist on ettevaatusabinõuga.
Või siis teine äärmus, kus kohalikud poliitikud nõudsid vastust, kas nad peavad „tünniga vett tooma“ või mitte. Ja kui ei pea, siis mida nad peavad elanikele selgituseks ütlema. Tegelikult peaks kohalik omavalitsus olema selliste kriiside eest kaitstud eelnevalt harjutatud kriisiplaanide kaudu, sest puhas joogivesi on elutähtis teenus, mille omavalitsus peab igal juhul tagama. Nii tuleks taolises kriisis ka kommunikatsiooni juhtida omavalitsusel, mitte keskselt riigiameti kaudu, mis teostab spetsiifilist järelevalvet.
Ilmselt oleks see rahulolematus veelgi kasvanud, aga ühest piirkonna lastaiast võeti rutiinse seire käigus eralabori poolt veeproovid, millest tuvastati suures koguses bakteriaalset saastet. See tekitas murdepunkti ja tõdemuse, et „midagi võis veevärgis siiski juhtuda“. Kui seda kolmanda osapoole proovi poleks vaatevälja jõudnud, jäänuks ilmselt kõlama kahtlus, et riigiameti proovid võeti valest kohast, ebapädevate isikute poolt ning oskamatult, nii et „saaste tekkis proovi võtmise ajal, kuid vesi oli täiesti puhas“. Nüüd tekkis ka veevärgil küsimus, kuidas see võimalik saastumine võis ikkagi tekkida.
Kui rääkida konkreetse juhtumi tagasilöökidest, siis ühel hetkel otsustati vee keetmise soovitusest loobuda, kuid sellele järgnes teine nakatumiste laine, mille järel see soovitus taastati. Kommunikatsioon saab tugineda üksnes ekspertide soovitustele, mille ümber kujundatakse kõik avalikud sõnumid. Samas ei saa ka eksperdid kõike ette näha ning ettevaatusabinõude kehtestamine ja nendest avalike hoiatuste tegemine ongi kriisikommunikatsiooni tegijate leib.
Kriis ise lahenes nagu ikka, sest ühel hetkel uusi haigestunuid enam juurde ei tulnud ning need, kes haigestusid, said terveks. Mis seal täpselt juhtus, ei ole võimalik tänaseni täie veendumusega öelda. Selle juhtumi kaudu olen oma kriisikommunikatsiooni loengutes välja toonud kolm peamist õppetundi:
a) arvesta, et vahel võib kommunikatsioonist oluline osa kuluda osapoolte veenmisele, partneritele info jagamisele ja selgitustele, miks asju just nii tehakse;
b) pigem reageeri üle, sest alareageerimisega võib kaasneda kahju inimeste tervisele;
c) lepi kriisieelselt kokku rollid ja ühine infopilt partneritega: elutähtsa teenuse (joogivee) kriisis peab olema varakult paigas, kes otsustab hoiatuste väljasaatmise üle, kes suhtleb avalikkusega ja millise sagedusega infot jagatakse, et vältida asutustevahelist usaldamatust ning vastuolulisi sõnumeid (üks hääl, üks plaan, üks ajakava).